Linn võib koostada arengukava, pikendada ühistranspordi liikumisaegu ja rääkida 24 tunni linnast. Ometi ei sünni Eesti linnade kultuurielu ainult otsuste ja plaanide tulemusena. See sünnib ka palju väiksematest otsustest: keegi leiab uue koha, kutsub kokku artistid, paneb kuupäeva paika ja avab piletimüügi. Nii hakkavadki linnades tekkima sündmused, kohad ja harjumused, mis kujundavad seda, kuidas me oma linna kogeme.
Aga kui palju saavad üksikud korraldajad tegelikult linna kultuurielu muuta? Ja mis juhtub siis, kui nad ei mõtle ainult järgmisele sündmusele, vaid ka sellele, millist linna nad oma tegevusega aidata kujundavad? Eesti linnade ööelu ei sünni ainult linnavalitsustes – seda kujundavad ka inimesed, kes midagi korraldavad.
Tallinnal on nüüd olemas „Öine Tallinn 2035“. Arengukava võtab esimest korda linna strateegilises planeerimises eraldi fookusesse ajavahemiku 19.00–07.00 ning räägib Tallinnast kui turvalisest, mitmekesisest ja 24 tundi toimivast linnast. Öine linn ei tähenda dokumendi järgi ainult klubisid ja baare, vaid ka kultuuri, liikumist, tööd, teenuseid, avalikku ruumi ja ettevõtlust.
Aga ükski arengukava ei pane ise muusikat mängima. Selleks on vaja inimesi, kes korraldavad kontserte, festivale, klubisarju, näitusi, teatrietendusi, tänavasündmusi ja kõike muud, mis paneb inimesed pärast tööpäeva lõppu kodust välja tulema.
Ja võib-olla tasubki Eesti linnade ööelust rääkides vaadata rohkem korraldajate kui linnavalitsuste poole.
Linn ei lähe kell kuus lukku
Natalie Mets, Tallinna öölinnapea, ütleb Müürilehele antud intervjuus üsna otse, et 2035. aasta Tallinn võiks olla ööpäevaringselt toimiv linn. See ei tähenda ainult seda, et kell kaks öösel peab kuskil pidu olema. Mets räägib ka öisest ühistranspordist, turvalisusest, teenuste kättesaadavusest ja sellest, et linn peaks olema öösel visuaalselt ja tunnetuslikult avatud.
See on oluline vahe. Ööelu ei ole ainult küsimus sellest, kus inimesed pidutsevad. See on küsimus sellest, mida linn oma inimestele õhtul ja öösel üldse pakub. Kui ainus võimalus pärast kella üheksat on minna baari või koju, on linn üsna kiiresti valmis magama minema. Kui samal ajal saab minna kontserdile, kinno, teatrisse, galeriisse, tantsima, trenni, öisele jalutuskäigule või mõnele väiksemale kogukonnasündmusele, on pilt hoopis teine.
Siin tekibki korraldaja roll.
Korraldaja ei müü ainult piletit
Korraldaja vaatest on lihtne mõelda sündmusele kui projektile. On olemas kuupäev, koht, artist, eelarve ja müük. Linna vaatest toimub midagi muud. Sajad inimesed otsustavad selle sündmuse tõttu reede õhtul kodust välja tulla. Nad liiguvad ühest linnaosast teise, kasutavad ühistransporti või taksot, käivad enne söömas, kohtuvad sõpradega, lähevad pärast veel kuhugi edasi ja jõuavad lõpuks koju.
Üks sündmus on seega väike liikumine linnas. Kui neid sündmusi on sadu, hakkab neist moodustuma linna rütm. See ei tähenda, et iga korraldaja peaks hakkama oma sündmust mõtestama linnapoliitika võtmes. Pigem vastupidi. Enamik korraldajaid tahab lihtsalt teha head sündmust. Aga just nende igapäevaste otsuste kaudu hakkabki kultuurielu kujunema.
Eesti linnade kultuurielu Tallinnast Tartuni
Tallinn on selle nähtuse kõige ilmsem näide. „Öine Tallinn 2035“ seab eesmärgiks, et öine linn oleks mitmekesine ning et võimalused ei koonduks ainult ühte piirkonda. Arengudokumendis räägitakse ka alakasutatud hoonete kasutuselevõtust õhtuste ja öiste tegevuste jaoks.
SUHE Bar & Venue Telliskivis
Mets toob Müürilehes näiteks välja, kuidas Põhja-Tallinna areng on muutnud ka inimeste arusaama sellest, kus asub linna „keskus“. Telliskivi, Sveta Baar ja hiljem Paavli Kultuurivabrik ei olnud alati kohad, kuhu tallinlane loomulikult õhtut veetma läks. Sündmused ja neid ümbritsev kultuurielu aitasid need kohad linnakaardil nähtavaks muuta.
Siin on peidus üks huvitav küsimus:
Kas linn kujundab kultuuri või kultuur kujundab linna?
Tartu puhul on seda küsimust eriti huvitav vaadata.
Tartu uus kultuuristrateegia 2035 ei käsitle kultuuri lihtsalt ühe valdkonnana teiste seas. Selle visioon seob kultuuri heaolu, kogukonna, hariduse, linnaruumi ning innovatsiooni ja ettevõtlusega. Tartu soovib olla rahvusvaheliselt tuntud ülikoolilinn, „kus kihab kultuurielu ja sünnivad maailma muutvad julged ideed“.
See on ilus lause. Aga „kihav kultuurielu“ ei teki iseenesest. Selle taga on inimesed, kes teevad proove, otsivad ruume, panevad kokku eelarveid, kutsuvad esinejaid, müüvad pileteid ja proovivad kuidagi kõik selle töö ka ära mahutada.
Just siin muutub KU35 huvitavaks. Strateegia koostamise käigus räägiti väga konkreetselt sellest, mida Tartu kultuuritegijad tegelikult vajavad. Alternatiivkultuuri puhul tõsteti esile näiteks ruumipuudust ning vajadust leida uusi tegevuskohti ja parandada olemasolevate ruumide kasutamise võimalusi. Samuti pakuti välja, et linn võiks kaardistada alternatiivkultuuri tegijate ja kultuuriasutuste vajadused ning töötada koos kultuuritegijate ja kogukondadega välja lahendusi.
See on oluline, sest kultuur ei teki ainult olemasolevates kultuurimajades. Mõnikord sünnib see vanas tehases, mõnikord klubis, võib-olla keldris, aga miks mitte hoovis või kohas, mille kohta keegi pole varem mõelnudki, et sinna võiks kultuur üldse jõuda. Ja võib-olla ongi üks korraldaja rollidest küsida: miks mitte siin?
Tartu puhul on veel üks oluline märksõna koostöö. KU35 koostamisel ei istunud linna kultuuripoliitikat välja mõtlemas ainult ametnikud, vaid visiooniseminari kogunes ligi sada kultuurivaldkonna esindajat ning sellele järgnesid valdkondlikud kohtumised. Strateegia valmimisse said oma ettepanekuid anda ka linlased ja organisatsioonid.
See annab korraldajatele üsna selge sõnumi: linn ei pea kultuuri üksi valmis tegema. Ja vastupidi ka, kultuuritegijad ei saa alati oodata, et linn kõik ette ära teeks. Kui ruumi pole, tuleb otsida uut. Publiku puudumisel tasub mõelda, kellele sündmust tegelikult tehakse. Kui üks formaat enam ei tööta, tuleb proovida teist. Kui üks koht on liiga kallis, võib-olla on kuskil teine koht, millel on hoopis teine potentsiaal. Linn ja korraldaja ei pea olema kaks eraldi maailma. Nende vahele jääb terve hulk võimalusi.
Pärnu ei pea ootama juulit
Pärnu puhul tuleb mängu hoopis teistsugune küsimus: kuidas muuta sündmuste linnaks koht, mida kipume vaatama eelkõige suve sihtkohana?
Pärnu identiteet on tugevalt seotud mere, suve ja festivalidega. See on linna tugevus, aga samal ajal võib see olla ka lõks. Kui suurem osa tähelepanust koondub mõnele suvekuule, jääb ülejäänud aasta justkui ootama järgmist hooaega. Korraldajad saavad seda mustrit nihutada. Üks väiksem kontsert novembris. Üks uus sündmuste sari jaanuaris. Kunstiõhtu kohas, kus seda varem ei tehtud. Festival, mis ei sõltu rannailmast.
Need ei muuda Pärnut ühe õhtuga. Aga linnade kultuurielu ei kujune ka ühe suure sündmuse abil. See tekib kordustest. Üks sündmus muutub sarjaks. Sari muutub harjumuseks. Harjumusest saab traditsioon.
Ja ühel hetkel ei küsita enam, kas Pärnus toimub talvel midagi. Küsitakse, mis seal toimub.
Kas iga linn vajab oma Paavlit?
Mitte tingimata. See on võib-olla kõige olulisem koht, kus Eesti linnade puhul mõtteviisi muuta. Tartu ei pea kopeerima Tallinna ööelu. Pärnu ei pea kopeerima Tartut. Kuressaare ei pea kopeerima Pärnut. Igal linnal on oma tempo, inimesed, ruumid ja kultuurilised harjumused.
Tartu tugevus võib olla tudengid, ülikoolid, piisavalt väike linn, et inimesed üksteist tunneksid, aga piisavalt suur, et siin saaks tekkida omaette kultuurikihid. Pärnu puhul mängivad suuremat rolli suvine linn, meri, festivalid ja kultuuriturism. Tallinnas on publikut rohkem, sündmusi rohkem ja konkurents tähelepanu pärast tihedam.
Ja kui linn ise tahab 2035. aastaks olla koht, kus „kihab kultuurielu“, siis on korraldajatel selles visioonis üsna konkreetne roll. Nad ei pea ootama, kuni 2035. aasta kätte jõuab. Nad saavad seda linna juba praegu natuke teistsuguseks teha.
Mida saab üks korraldaja päriselt muuta?
Kõike muidugi mitte. Üks korraldaja ei saa luua ööbussiliini, ehitada uut kultuurikeskust ega lahendada ühe aastaga linnaruumi puudujääke. Samuti ei saa tema otsustada, kui palju raha on järgmisel aastal kultuurieelarves.
Küll aga saab ta muuta seda, mis linnas päriselt toimub. Näiteks valida koha, mida seni pole sündmustega seostatud, ja tuua sinna inimesed, kes võib-olla muidu sinna ei satuks. Ta saab anda võimaluse artistile või kollektiivile, kellel pole veel suurt publikut, ning korraldada sündmuse ajal, mil linn tavaliselt vaiksemaks jääb.
Lisaks võib koostöö kohaliku kohviku, baari, galerii, kogukonna või teise korraldajaga tuua sündmuse juurde täiesti uue publiku. Mõnikord piisab ka sellest, kui märgata linnaosa või piirkonda, kus toimub seni liiga vähe.
Oluline on mõelda ka sellele, mis juhtub pärast esimest õhtut. Kuidas jõuab inimene sündmusele, kus ta varem käinud ei ole? Kas tal on põhjust tagasi tulla? Kõige olulisem on võib-olla järjepidevus. Üks sündmus võib olla lihtsalt üks õhtu kalendris. Kui sellest saab aga sari, sarjast harjumus ja harjumusest midagi, mida inimesed hakkavad selle linna või piirkonnaga seostama, muutub ka korraldaja roll. Ta ei loo enam ainult ühte sündmust, vaid aitab kujundada koha rütmi ja identiteeti.
Mida siit kaasa võtta?
Lõppude lõpuks on iga sündmuse taga keegi, kes otsustas, et võiks proovida. Keegi, kes leidis koha, kutsus kokku inimesed, võttis riski, pani kuupäeva kalendrisse ja lootis, et teised tulevad ka. Just sellistest otsustest sünnibki linn, kus päriselt midagi toimub.
Korraldajad ei ehita tavaliselt uusi tänavaid ega otsusta, kuhu tuleb järgmine kultuurikeskus. Aga nemad otsustavad väga sageli, mis nendel tänavatel ja nendes majades toimub. Nad annavad kohtadele põhjuse avaneda, artistidele võimaluse lavale jõuda ja inimestele põhjuse kodust välja tulla. Mõni sündmus jääb üheks õhtuks, mõni kasvab traditsiooniks. Mõlemal juhul on selle taga kellegi idee ja julgus see päriselt ära teha.
Ja selleks, et üks idee jõuaks lõpuks päris inimesteni, on vaja tervet ahelat. Kohta, esinejaid, tehnikat, kommunikatsiooni, piletimüüki ja kõige lõpuks publikut, kes otsustab kohale tulla. GateMe on selles ahelas üks väike, aga oluline lüli – koht, kus korraldaja saab oma sündmuse inimesteni tuua ja kus inimene saab avastada, mis tema linnas järgmisena toimub.
Aga platvorm ei loo sündmust. Seda teevad korraldajad. Nemad otsustavad, et just sinna võiks tulla lava, just see artist väärib võimalust, just praegu võiks midagi toimuda. Nemad annavad linnale põhjuse liikuda, kohtuda ja tagasi tulla.
Seega, kui mõelda sellele, kes Eesti linnade kultuurielu tegelikult elus hoiavad, tasub vaadata ka nende inimeste poole, kes on valmis midagi algatama. Sest linn ei muutu elavaks ainult siis, kui keegi ehitab uue maja või kirjutab uue arengukava. Mõnikord piisab sellest, kui keegi paneb ühe kuupäeva kalendrisse ja ütleb: teeme ära.